pühapäev, juuli 20, 2008

Sügistunne on

On jah sügisõhtutunne. Nüüd praegu.
Rahvas on liivakastis maja ees. Suveõhtuti ja -öösiti liivakasti juures suurte inimeste mängumaa. Nii juba on olnud see kes - teab mitmendat suve järjest. Mõtlesin just, et mitmendat aastat on olnud liivakast maja ees. Ei mõelnud välja...
See ei ole ka oluline.
On tähtsamaid asju, mida selgeks mõelda.

Isiklik abistaja Ly ongi jäävalt kadunud. Ei ole ühendust võtnud. Tema probleem! Kuid tööandjana peaksin hakkama karmim tõesti olema. Ei tohiks esimest nutulaulu kohe hinge võtta. Lylgi oli üsna nutulaul varuks, et keegi ei taha teda tööle võtta või ei maksta palka, kuna on noor ja pisut musta minevikuga (Kaagvere kool lähisuhte vägivalla pärast). Ta rääkis suhteliselt ausalt ära oma eluloo, kuid hästi lühidalt. Nüüd kaldun arvama, et ta jättis meelega tasahilju oma kadumisi töölt mainimata... Paar nädalat tagasi tekitas tunde, et noorele neiule peab võimaluse andma, kui ta ise soovib muuta elu paremaks. Ja mulle tõesti tundus ta siiras ja aus ja asjalik olema...
Tegelikult tean siiski õigepisut, kus tüdruk on ja mida teeb - seda on meil Sandraga kurb mõelda... Seda enam, et olen lugenud VAIKIJATE HÄÄLI... Tahaksin looda, et asi nii hull ei ole, kuid...
Ühe abistaja kanditaadi, kes soovis ka väga tööle tulla, ei lubanud ta vanemad - neiu on täiskasvanu ja tahab õppima minna psühholoogiat - kuna Eestis tööga rikkaks ei saa, ainult välismaale tööle... IA kanditaadi neiu viimane kiri, mis oli hästi kirjutatud, et ei tule tööle siiski, pani mõtlema, mis Eestimaa elus ikka toimub...
Kui suur on varjatud vägivalla osakaal üleüldse... Mulle tundub, et on vägagi suur...

Ainult noored pole sellest süüdi.

Sest vanemad inimesed, kes peaksid noortele eeskujuks olema, sageli seda ei ole...

Aga mu eestubagi on pisut ümbertõstetud ja tehtud. Nüüd pääsen vaevata iga alumise kapi ja sahtli juurde - see on mulle vägagi oluline.

Aga aga
hetkel sooviksin minna ja olla kuskil päris üksi. Õues... See on see, mida ma ei saa vist ealeski...

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Sinu pahameel Ly suhtes on õigustatud. Tööandjana.

Mina aga jäin mõtlema, kuidas Ly ja paljud temasugused ei saa endale kunagi Isiklikku Abistajat. Elu järje peale aitamiseks. Seda nad aga vajavad - elu poolt tekitatud sotsiaalse puudega nagu nad on. Meil igaühel omad mured. Seepärast las "vaikivad hääled" saavad omadega ise hakkama (?).

Tiia ütles ...

JUST... See on suur sotsiaalne probleem ja lai teema...